Klaverit mängimas

[Sofia Chemistry Longbridge]

See on koht, mida tahtis Sofia juba esimesel päeval külastada. Küllap sellepärast, et siin on vaikne. Ning küllap ka sellepärast, et lisaks vaikusele on siin ka must tiibklaver. Samasugune nagu neile oli Itaalias, ainult värv on erinev. Siin on see must, seal aga valge.
Tõmmanud hääletult ukse enda selja taga kinni, hingas Sofia sügavalt sisse, pöörates end ümber. Tema ees laiuv aula oli inimtühi. "Perfecto," lausus ta endamisi itaalia keeles. Lükanud tumeda juuksesalgu kõrva taha, kõndis ta aeglaselt tiibklaveri poole. Kuigi see polnud uksest kaugel, tahtis neiu seda aega võimalikult kaua pikendada, et imetleda muusikariista ilu.

Kaustiku peitetud klahvidele pannud, tõstis Sofia kaane ülesse, kinnitades selle külge hoidiku, mis hoiab seda vajalikul kõrgusel üleval, et klaveri hääl oleks võimalikult puhas.
Kaustiku uuesti ümber asetades, tõstis Sof kaane, mis varjas endas musti ja valgeid klahve. "Perfecto," lausus ta uuesti. Hinganud sügavalt sisse, istus neiu klaveri taga olevale toolile. Libistanud hetkeks õrnalt näppudega üle klahvide, mis olid sõrmede all nii siledad ja külmad, muigas ta endamisi. Enda punupatsi ühele õlale lükanud, asetas ta käed õrnalt klahvidele, püüdes meenutada ühte vana lugu, mida ta oli aastaid tagasi mänginud pea et igal õhtul.
Ning nii pea kui õiged noodid hakkasid kuulduma, muutus neiu mängimine julgemaks. Lugu ise oli tehniliselt raske, kuid itallannat jälgides võis tunduda hoopis vastupidi.

[Jackie Woods]

Jackie oli just teel garderoobi poole, kui ta korraga aulast õrna klaveri viisi kuulis. Hetkeks seisatanud, asetas näitsik kiirelt endale kõrvaklapid kõrva, pannes käima mõne seal leiduvast loost, kuid siiski jõudsid klaveri helid temani. Vaadanud koridoris ringi, sammus ta saalini, mille ukse ta avas ja sisse astus, sulgedes kiirelt seljatagnt ukse. Jackie pilk peatus seal istuval brünetil tüdrukul, kelle sõrmed kiiresti mööda klahve liikusid, endale veel lõbus muie näol. Blondiin sasis enda juukseid ning turtsatas siis valjuhäälselt, vangutades samas enda pead. "Kas sa nimetad seda muusikaks?" küsis ta, lastes raskusel ühele jalale vajuda ning ristates käed rinnale.

[Sofia Chemistry Longbridge]

Sofia oli sulgenud enda silmad, püüdes silme ees kujutatavaid noote klaveril mängida. Loomulikult õnnestus see neiul hästi, mis tõttu püüdis ta märkamatult üle minna teisele meloodiale, mis kuulus tema lemmiklaulude repetuaari. Kuid neiu ei saanud kaua mängida kui kellegi hääl lõikas muusika katki nagu käärid paberi.
Neiu avas silmad, jättes käed endiselt õhkõrnalt klahvidele. Pöörates pea kõneleja poole, leidsid itallanna pruunid silmad kiirelt blondi nooruki. "Keegi ei käsi sul kuulata kui sinu kallid kõrvakesed seda ei talu," vastas neiu, hääles tugev itaalia aksent, võõrale jahedalt vastu.

[Jackie Woods]

"Ma ei kuulaks seda heameelega, aga kahjuks mängid sa seda juhuslikult nii kõvasti, et seda oleks kuulda isegi teisse maja otsa," ei jäänud Jackie vastust võlgu. Näitsiku tugev aktsent pani neiu kergelt muigama. Õnneks puudus temal igasugune aktsent ja ta oli selle üle õnnelik. "Muideks," avas tüdruk taas suu, sammudes aeglaselt klaveri poole, "oled sa kindel, et sa seda üldse siin praegu mängida võid?" pööras Jackie tähelepanu sellele, et ega igaüks siia ka klimberdama ei võinud tulla.