Õhtul jalutamas.

[Elizabeth C. Danger]

Charlotte jalutas aeglaselt Cambridgeist välja, jõudes lõpuks ühe metsani, mis talle millegipärast oli väga meeldima hakanud. Kergelt naeratanud, sisenes neidis mööda ühte jalgrada metsa ning istus seejärel ühe puu alla maha, jäädes lõbusa muige saatel silmitsema ühte kekslevat linnukest. Hinganud sügavalt jahedat ööõhku sisse, toetas neidis enda selja vastu mändi enese selja taha, viis pilgu tähistaevasse. Seljas oli neidisel tumedad teksad, must jakk ja mustad jalanõud.

Ot: Mayale

[Maya Alex Zone]

OT: Nad tunnevad üksteist, eks? xD

Maya ronis aeglaselt üle okste ja pisut porise maapinna, tõrjudes aeg-ajalt kätega segavaid puuoksi, mis näo ette tikkusid. Ta oli metsa vabast tahtest jalutama tulnud, kuigi oli põhimõtteliselt öö ja keegi ei liikunud ringi, oli see mets esimene koht õhuvärskuse poolest. Kuigi tüdruk oleks võinud ka linna niisama kolama minna, tundus see puudesalu parim koht.
Neidis oli juba pisut aega seal ringi jalutanud ja hakkas juba kergelt väsima, sest taimerägastikud takistasid pidevalt teed. Jõudnud ühele metsateele, hakkas ta mööda seda rahulikult jalutama, kuni silmas eemal siluetti puu vastu toetumas. Ta ei näinud küll alguses pimeduse tõttu midagi, kuid veidi lähemale liikunud, tundis ta ära Lizi. Seejärel muutusid ta sammud peaaegu hääletuks ja ta muigas kergelt, kui ta edasi liikus. "Hei. Mis sa nii hilja siin kolad?" küsis ta järsult, kui ta tüdrukule otse kõrvale oli jõudnud.

[Elizabeth C. Danger]

Vaikselt ohanud, hoidis neidis endiseltp ilku tähistaevas, otsides suurt vankrit. Kuulnud nüüd kellegi hhält, võpatas Char kergelt ning viis seejärel koheselt pilgu võõrale kujule. "Maya! Mind ei tohi niimoodi ehmatada," lausus neidis muigega, viies pilgu Mayale. "See maksab sulle endale ükskord kätte veel," lausus Elizabeth migega. "Kuule ega ma täpset vastust ei oskagi öelda. Tahtsin lihtsalt kusagile minna ning see mets on mulle millegipärast südamelähedaseks muutunud nii, et eks ma siis tulin siia," seletas Liz naerausega. "Ning sina ise?" küsis Liz seejärel.

[Maya Alex Zone]

Maya muigas pisut õela varjundiga ja sõnas õlgu kehitades: "Ma ei usu karmasse. Ainus võimalus on see, et sina mulle kuidagi tagasi teed, preili Nõrganärviline." Tüdruk naeratas laialt ja suunas pilgu säravasse taevasse, üritades hetkeks mõnda tähtkuju üles leida. "Mina? Mina olen lihtsalt imelik, kellele meeldib kesköösel mööda metsa jõlkuda," teatas ta naerdes teisele küsimusele.

[Elizabeth C. Danger]

Kuulnud sõbrannat, turtsatas Liz lõbusalt. "Küll ma teen sulle tagasi. Mitmekordselt," lausus Charlotte lõbusalt turtsatades. "Ja ma ei ole nõrganärviline. Ma lihtsalt ehmatan vahepeal," lausus neidis muigega, hoides pilku sõbrannal, viies selle seejärel taevasse. "Ahahh.. Kaua sa siis jõlkunud oled siis juba?" küsis neidis sõbrannalt.