|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 18, 2010 22:14:39 GMT 2
Steven noogutas tütarlapse lause peale. Jah, preagu võis tegelikult rõdule minna kuna tahes tahtmata oli ta endale paki taskusse pistnud, kui hakkas köögi poole komberdama. "Teades sind, ei ole vist vaja alustada selle teemaga, et tüdrukud ei tohi suitsetada jah?" küsis noormees lõbusalt turtsatades, tahes tahtmata oli ta seda juttu iga kord Denissile rääginud. Miks? See oli väga hea küsimus, lihtsalt talle meeldis tütarlast veidi õrritada. Steven liikus rõdu poole ning astudes sinna sulges ukse enda järel. Noormees võtis pakist välja ühe suitsu ning toppis suhu, seejärel seda põlema süüdates. Viisakusest liigutas ta kätt jacksiga Deni poole, et äkki tüdruk tahab ka. Kulnud seejärel tütarlapse küsimust, hakkas noormees naerma. "Ha, mis küsimused noor preili?" küsis ta järjekordselt lektori hääletooniga. "Ma pole selle peale mõelnud,"vabandas noormees kõigepealt suitsust ühte mahvi tõmmates. "Mõlema,"ütles ta peale lühikest mõttepausi ning jättis seejärel oma sõna vaikusesse kajama, rahulikult suitsu edasi tõmmates.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 18, 2010 22:51:45 GMT 2
"See oleks paras hingeõhu raiskamine," nõustus Deniss vaikselt naeratades, välja rõdule astudes ning automaatselt õlgu väristades, kui korraga külm õhk teda ümbritses. Kuid see oli vaid viivuks. Sest tegelikkuses mõjus see mõnusalt jahe õhk värskendavalt ja omal moel rahustavalt. Vabastavalt isegi.
Tütarlaps süütas enda sigareti Steveni poolt ulatatud jacksiga ning tõmbas mahvi, ulatades noormehele tulemasina tagasi. "Aga peamiselt Teddy, eksole?" sõnas Irene, kuidagi tähtsal häälel, siiski oli toonis ka midagi selist, nagu oleks see lihtsalt enesest mõistetav.[/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 18, 2010 22:55:54 GMT 2
Noormees vaatas tütarlast sellise segaduses oleva näoga korraks, kuid kiirelt lõi ta oma näole tagasi sellise tõsise ning rahuliku näoilme. Hea küsimus oli see, et mitte miks Deni seda küsib, vaid kuhu ta sihib ning mida ta üritab praegu Steveni suust välja manada. Eriti raskeks kogu asja tegi see, et Steven oleks pidanud aru saama, kuna tema neist kahest ju õppis psühholoogiat. "Tead, kui ma oleks hullunult armukade oma koera peale, tunduks ma täielik pervert võimis? Loomaarmastusel on ka omad piirid," ütles noormees ning vaatas tütarlast viivuks. Ega tal oligi õigus, teine küsimus oli see, kas Deni sai oma vastuse või mitte. Steven ei osanud või võib-olla ei tahtnudki sellele vastata.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 18, 2010 23:00:22 GMT 2
Deniss vaid muigas ning tema ilmest oli üsna raske midagi välja lugeda, eriti just selle muige puhul. See nägi välja, nagu ta teaks midagi, mida keegi teine ei tea. Või oli teine võimalus, et ta lihtsalt tahtiski sellist muljet jätta. V õ i muigas ta niisama.
Näidis tõmbas rahulikult enda sigaretist järjekordse mahvi ning toetas ennast vastu rõdu piiret. "Ega vist," nõustus ta kergelt noogutades, silmitsedes õue, mis nende asukohast paistis, otse nende all laiali laotudes. [/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 18, 2010 23:04:55 GMT 2
Steven tõmbas paar mahvi vaikuses ning mõtles. Teda jäi korraks see kõik kriipima, millegi pärast. Ta viis pilgu Denile ning piidles teda mõnda aega. Lõpuks otsustas ta lõhestavasse vaikusesse mõned sõnad tagasi tuua. "Et siis miks sa seda pärisid? Kas sa ootasid mingit kindlat vastust või hoopis mitte midagi?"päris noormees naeratades. "Hmm, ma arvan, et sinu armukadedust pulgakommide ja kaisukarude suhtes ei suuda ju mitte midagi ületatada võimis?" küsis noormees naeratades ning veel mahvi tõmmates. Millegi pärast jäi tal tunne, et nende jututema laev tüüris ühe kindla kalda poole. Muidugi see, mis veel juhtuma võis hakata oli kindla peale lahtine.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 18, 2010 23:10:20 GMT 2
Kui vaikuse moment saabus, ei kavatsenudki Deniss seda katkestada, suitsetades lihtsalt vaikuses, oletades et Steven peagi niikuinii midagi lausub. Ja ta ei olnud eksinud. "Ei saa öelda, et tegu oleks kummagagi neist olnud. Ei saa oodata mingit kindlat vastust, kuna sellisel juhul poleks erilist mõtet küsimagi hakata. Siis on lihtsam kohe vastuse juurde edasi liikuda. Ja mitte midagi.. on üsna mõtetu küsimust esitades tahta," rääkis Irene, üsnagi rahulikul ning aeglasel häälel, lastes igal sõnal puhtalt välja tulla, enne kui talle järgmine sõna otsa koperdas.
"Yeah, see on ületamatu," noogutas Deni vaikselt naerdes ning noogutades, sigaretti jällekord huultele asetades ja järgmist mahvi tõmmates.
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 21, 2010 19:56:57 GMT 2
Steven tõmbas viimase mahvi oma suitsust ning viskas selle seejärel maha. Ta kuulas Deni häält ning sulges silmad korraks, peale alles poolt minutit neid avades. Steven vaatas vaikides Irenele otsa ning ei öelnud mitte midagi. Võib-olla vaid sellepärast, et tal ei olnud soovi kaja ning vaikust lõhkuda. Noormees jäi mõtlema, mis tunne võis olla inimesel, kes oleks nende juttu praeg kuulnud, see inimene oleks arvatavasti arvanud, et nad on segased, arutavad mingit ebanormaalsust.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 21, 2010 20:15:04 GMT 2
Irene kustutas enda sigareti vastu rõdu äärt ära ning järgmisel hetkel oli ka koni tema sõrmede vahelt kadunud. Näidise käsi vajus pidžaama taskusse ning tema näol viivles hetke vaevu märgatav vildakas muie.
"Usaldad sa mind?" küsis Deniss, pead veidike viltu kallutades ning vastust ootavalt Stevenile otsa, näol kaval ilme.[/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 21, 2010 20:19:38 GMT 2
Vaadanud, kuidas väljas tasapisi hakkab kõik vaibuma, jäi noormees Denissi kuulatama, pööratas seejärel tüdrukule pilgu. Steven naeratas ning vastas tütarlapsele maheda hääletooniga: "Ma ei leia põhjust, miks ei peaks, seega usaldan,". Enda arust ei andnud ta nagu märke, et ta ei usaldaks Denit. "Kas mul on põhjust karta?"päris noormees muiates ning toetas ennast vastu rõdupiiret ja jälgis oma toakaaslast.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 21, 2010 20:26:58 GMT 2
Deniss muigas ning raputas kergelt pead. "Seda ma ei tea," vastas ta lihtsalt, enndas hetke ühekaoha peal kõigutades ning siis noormehele sammukese lähemale astudes, näol endiselt muie ning käsi endiselt taskus.
"Aga kui sa mind usaldad, siis pane silmad kinni," sõnas tüdruk, oodates nüüd, kas Steven seda teeb või mitte. [/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 21, 2010 20:38:22 GMT 2
Noormees kergitas kõigepealt kulmu, kuna see kogu jutt kõlas nagu väga kahtlaselt. Aga kuna ta oli ju öelnud, et ta usaldab Denit, siis sulges ta silmad ning jäi ootama, mis nüüd saab. "Ma loodan, et sa mingit jama mulle näkku ei topi ja mind rõdule kinni ei pane seejärel,"ütles ta turtsatades ning hoidis ikka silmi kinni. Tegelikult kõigepealt oli niimoodi väga jube seista. Kuna sa olid nagu täiesti üksi. Kuid seejärel said sa kogu selle asja võludest aru, nagu sekunditega teravnes su kuulmine, nii, et sa kuulsid neid sahinaid ja hääli, mis varem poleks kõrvu kostunud ning alles nüüd tundis ta Deni vaarikalõhnalist kreemi ning samas, seda raskem oli tal oodata, et mis nüüd saab.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 21, 2010 20:51:49 GMT 2
Deniss naeris vaikselt, kui noormehe sõnu kuulis. "Kas sa tõesti nii hästi minust siis arvadki?" küsis neidis lõbusalt, kätt taskust välja võttes ning viivuks vaadates, mis tal seal peopesas nüüd asusid. Sealt ühe nendest mitmest välja valinud, keerutas Irene toda kummikaru sõrmede vahel ning silmitses Stevet kerge lõbususega, lastes vaikusel hetke püsida.
"Nii, nüüd tee mops lahti," esitas Deniss järgmise palve, noormehel üsna lähedal seistes, näol muie. [/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 21, 2010 20:56:53 GMT 2
Steven hakkas ennast juba imelikult tundma, kuna kõigepealt kuulis ta ainult Denisse hingamist ning mitte midagi muud, ei liikumist ega samme. Ühel hetkel kuulis ta, kuidas Deni paar sammu lähemale astus ja kuulis tütarlapse lauset. "Mul hakkab juba tõesti tekkima ristimise tunne, kui ma esimest korda korpi liitusin,"lausus noormees lõbusalt naeratades ning tegi seejärel suu lahti nagu kästi. Ta oleks täiega tahtnud piiluda, aga siiski, ta ei teinud seda.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 21, 2010 21:03:38 GMT 2
"Sa ei pea seda tegema, kui ei ole kindel," sõnas Deniss lihtsalt, kui kuulis noormehe sõnu ristimise kohta. Temast arvati tõepoolest hästi, kuid tegelikkuses ei saanud Steve't süüdistada. Deni oli minevikus üsna mitmeid kummalisi asju teinud, sellega teiste usaldust proovile pannes. Kuid praegult oli tegu tõesti süütu lollitamisega.
Kui Steven enda suu lahti tegi, tõstis Deniss aeglaselt käe, kus asus kummikaru, üles, ning pistis kommi noormehele suhu. [/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 21, 2010 21:09:25 GMT 2
Praegu oli juba liiga hilja et tagasi pöörduda. Steven lihtsalt ootas hetke, mil talle midagi suhu topitakse. Ta oli end juba ette valmistanud, et see ei pruugi tulla hea. Hetke pärast tundes suus hoopis magusat kummikaru, neelas noormees selle alla ning avades silmad naeratas. See naeratus oli talle ebatavaline, võib-olla sellepärast, et see tundus nagu positiivsusest joovastunud naeratus. Seejärel tekkis ta näole muie. "Ja nüüd on sinu kord oma silmad sulgeda,"ütles ta vaikselt toonil, kuigi polnud veel välja mõelnud, mis ta tüdrukuga peale hakkab. Lihtsalt see tundus peamine hetkel.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 21, 2010 21:17:01 GMT 2
Deniss muigas, kui noormehe ilmet nägi. See oli lihtsalt mingil määral kuidagi millegi pärast muigama panev. See naeratus. Tõepoolest, joovastunud naeratus. Naljakas.
Kuuldes teadet, et nüüd on tema kord silmad kinni panna, kõigutas Deniss ennast hetke kaaluvalt ühel kohal, kuid lasi siis silmalaugudel enda roheliste silmade ees kinni vajuda, nõnda et tema jaoks korraga kõik pimedusse sattus. Hetke veel seisis tema ees vaatepilt seal samas seisvast Stevenist ja järgmisel hetkel polnud enam midagi ega kedagi.
Tuul puhus ning neidis mõistis, et õues oli siiski parajalt jahe, et lihtsalt maika väel rõdul passida ja paratamatult väristas ta hetkeks vaevu nähtavalt õlgu.[/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 21, 2010 21:36:03 GMT 2
Steven jäi mõtlema ning tal tuli meelde, et ta võiks ühe asja ära teha täna, kuigi tahtis teha seda hiljem. Noormees lausus: "Jää siia seisma ning ära silmi ava, kui sa kuuled mingit väga tuttavliku häält võid silmad avada," ütles noormees ning seejärel lahkus rõdult. Ta ei lasknud tütarlapsel kaua oodata. Ta oli nende magamistoast ära toonud Teddy, kes oli õnneks üleval ning seejärel korvi Prantsusmaa pulgakomme, mis olid suured ja värvilised seejärel asetas ta pulgakommikorvi Teddy ette ning ütles hästi vaikselt "Teddy, hääl!"mis peale kõlas kutsika haugatus. See oli tänu tütarlapsele selle eest, et ta kutsika eest hoolitsenud oli siis, kui Stevenit polnud. Ta oli pulgakommid lasknud saata paar nädalat enne ning kavatsenud need mingi päev üle anda, aga praegu tundus see suurepärane moment. Steven ise aga eemaldus rõdult ning istus laua taha kööki, tahes näha tütarlapse reaktsiooni.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 21, 2010 21:49:31 GMT 2
Deniss kergitas imeõrnalt kulme ning tema otsaesisele ilmusid väikesed kurrud, kui ta Steveni eemalduvaid samme kuulis. Ta oleks hea meelega silmi avada tahtnud, kui ei teinud seda. Õhk oli külm ja kogu ümbrus oli täis hääli, mis ilma pildita tundusid kuidagi võõrad ning mingil määral ka hirmutavad. Kui siis korraga haugatust kuulis, võpatas Irene, tuues kuuldavale ka vaikse ehmunud piiksatuse, enne kui silmad avas ning siis naerma puhkes, rõdul Teddy't koos korvi - nagu ilmselgelt üllatusega näha oli - pulgakommidega nägi.
Deniss kükitas kutsika juurde ning naeris endiselt vaikselt, pisikest viivuks paitades ning teda siis endale sülle tõstes, teise kätte korvi võttes, seejärel sedasi tagasi kööki suundudes. "Aitäh," lausus neidis, näol naeratus püsimas ning hääles ka teatav lõbusus endiselt seismas. Ta ei saanud sinna midagi parata, see oli lihtsalt... "Väga armas sinust."
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 21, 2010 22:23:39 GMT 2
Nähes, Deni naeratust oli Steven rahul, kuna teadis, et see meeldib talle. "See oli sulle selle eest, mida sa Teddy jaoks oled korda saatnud," lausus Steven armsalt naeratades ning kummardus korraks, nii, et Teddy hüppas Denissi kätelt maha ning tuli tema juurde. Noormees kratsis väikse kutsika pead ning ütles talle: "Good job, buddy, good job," kuna ta oli tõesti hästi hakkama saanud. Seejärel pööras ta pilgu Denissile jälle ning lausus: "Sulle eritellimus Prantsusmaalt,"ja naeratas. Noormees hammustas alahuulde ja silitas Teddyt.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 21, 2010 22:29:13 GMT 2
Deni naeratas ning lasi Teddy'l neda sülest maha hüpata ja Steveni juurde minna. Ise astus neidis nüüd laua juurde, mille taha noormees ennast istuma oli seadnud, asetades korvi lauale ning silmitsedes nüüd üksikasjalikumalt selle sisu. "Ja mina tahtsin öelda, et mul on veel karusid," märkis tütarlaos vaikselt ja astus siis ümber laua, kuna ta oli seisatanud teiselpool lauda, seisatas Deniss noormehe juures, jälgides kenasti, et ta Teddy'le peale ei astuks, kallistades Stevenit viivuks.
"See pole ju tegelikkuses midagi olnud. Teddy on armas," sõnas Irene õlgu kehitades, olles Stevenit viivuks veel tänutäheks kallistanud.
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 21, 2010 22:34:02 GMT 2
Noormees vaatas, kuidas ta väike kutsikas kaapis teisel pool lauda asetseval toolile, kui Deniss teda kallistas. See kallistus pani noormees mõistma, mis temaga tegelikult kogu õhtu toimunud oli. Noormees lasi tüdrukul kallistuse lõpetada ning eemaldus temast. Steven vaatas Denit ning lausus:"Ja seda ütleb kõige armsam inimene maailmas," ütles noormees püsti tõustes ning tõmmates tütarlast käest enda poole ning seejärel suudles teda. Asi lihtsalt pidi minema nii ja mitte kuidagi teist moodi. Muidugi kõige selle peale kuulis ta kutsika haugatust, kes oli laua peale roninud ning hakkas läbi suudluse naerma.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 21, 2010 22:43:12 GMT 2
Deniss jälgis, kuidas noormees püsti tõusis ning muigas tolle sõnade peale, tahtes midagi selle jutu peale veel lisada, kuid järgmisel hetkel oli tema mõttelõng käest läinud ning ta unustas, mida ta ütlema oli hakanud, kui Steven teda lähemale tõmbas ja järgmisel hetkel ta noormehe pehmeid huuli enda omadel tundis.
See oli olnud üsna ootamatu samm noormehe poolt, kuid Deniss ei tõmbunud eemale. Kui aus olla, oli ta seda isegi oodanud juba mõne aja, kuigi ei olnud uskunud, et see kunagi ka juhtub. Neidise käed libisesid ümber noormehe kaela ning ta suudles teda vastu.[/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 21, 2010 22:48:59 GMT 2
See tundus üsna imeline ning ettearvamatu. Tänase õhtu alguses polnud Stevenil veel aimugi, et ta sellise sammu astub. Kui ta tundis Denissi käsi oma kaelal, survestas ta oma suudlust. Jah, kes oli arvanud, et see selliseks üle kasvab. Noormees toetas enda keharaskuse vastu lauda. Äkitselt kuulis ta natukene kurjemat kutsika haukumist ning et üks karvane kera üritas nendne kahe kokkusurutut keha vahele oma koonu pista. Steven eemaldus ning hakkas naerma. "Paistab, et ta on kummagi peale armukade," lausus ta lõbustunult, tehes õrna musi Deni huultele ning ei lasknud tütarlapsest lahti.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 22, 2010 20:52:35 GMT 2
Deniss naeris vaikselt ning järgmisel hetkel, kui Steven veidike eemale tõmbus, oli Teddy ennast juba nende kahe vahele roninud ja käpad vastu tütarlapse kõhtu toedanud, nende vahelt talle üles otsa vaadates. "Mis sa arvad, kumma?" uuris näitsik vaiksel mahedal häälel. Järgmisel hetkel pressiti väike kutsikas natukene õrnalt nende kahe vahele, kui Irene lähemale küünitudes veel ühte suudlust nuris.[/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 22, 2010 23:08:03 GMT 2
Steven tundis survet, kuidas väike Teddy aina üritas ja üritas nende vahele pressida. Kuules tütarlapse küsimust noormees vaid naeris, kuna kutsika käitumisest oli ju kõike näha. "Seda on vist väga kerge arusaada,"ültes ta peaaegu hääletul toonil. Nähes, et Irene talle lähemale küünitub noormees naeratas. "Oi kes on nunnu, kes on nunnu?"küsis noormees seejärel sellisel väga nunnutaval toonil ning hakkas naerma. Noormees küündis siis samuti Deni poole ning suudles teda seejärel veelkord, kuid seekord juba veel tugevamalt ning julgemalt. Polnud ju midagi imestada, kui see väike kutsikas veel rohkem haukuma hakkas. Ta polnud harjunud põhimõtteliselt kahte omanikku niimoodi koos olema.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 23, 2010 19:59:51 GMT 2
Selle vastuse peale naeris Deniss vaikselt. Tõsi, seal ei olnud erilist küsimustki.
"Sina oled," vastas Irene armsal häälel noormehe küsimuse peale ning vastas siis tema suudlusele. Teddy vängerdas ennast nende vahelt välja ning haukus nüüd laua peal, üritades kord ühelt poolt, siis jälle teiselt poolt kuidagi nende tähelepanu püüda. Deniss liibus rohkem Steveni vastu ja suudles teda pikalt.[/color]
|
|
