|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 15, 2010 22:28:16 GMT 2
Kell oli umbes kolm öösel, kui Steven end ülesse ajas ning vaikse kriginaga ukse avades kööki jalutas. Noormehel polnud üllataval põhjusel jälle und. Noormees avas külmkapi ning võttis sealt välja paki piima ning seejärel sobrades kappides tõmbas nendest välja paki šhokolaadimaitselisi küpsiseid ja klaasi. Valades piima klaasi, tegi ta šhokolaadipaki lahti. Noormees kõndis akna ääres asuva laua juurde ning maandus pimedasse maha nii, et tema peale vaid õuest ulatuv tänavalambi valgus peale paistis.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 15, 2010 22:43:10 GMT 2
Tegelikkuses oli Deniss tühjuses vastu lage vahtinud, saamata und. Olles üsna pikka aega kaalunud, kas võtta lahti raamat ning panna kummutil olev öölamp põlema või mitte, püüdis tema tähelepanu hoopis korraga see, kuidas keegi ennast voodist püsti ajas. Tüdruk püsis vait, kuid suuna järgi teadis ta, et tegu on Steveniga. Olles oletanud, et noormees läheb vetsu või midagi, pikutas ta veel hetke, kuid koridoris näisid sammud hoopis köögi poole minevat.
Aeglaselt ja hääletult ajas Deniss ennast üles ning lipsas poolavatuna jäätud uksevahelt läbi. Ühika koridori põrand oli tema paljaste jalataldade all üsnagi jahe ning kogu maja oli kuidagi ontlikult vait, kui välja arvata mõnest toast kostuvat nohinat. Viimaks jõudis neidis pimedasse kööki. Kogu tema teekond oli olnud nii hääletu, kui vähegi võimalik oli. Ta kandis triibulisi pidžaamapükse ning valget maikat ja tema punakaspruunid juuksed olid vaid imeveidikene sassis.
Irene silmad leidsid üsna ruttu, kuhu Steven ennast istuma oli seadnud ning järgmisel hetkel peatus ta selle laua juures, toedates ennast mugavalt vastu laua äärt, silmitsedes vildaka naeratusega noormehe poole. "Sa ikka oled kuulnud, et öösiti söömas käimine on haigus?" küsis neidis, Steve sõrmede vahel olevat küpsist ära näpates.
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 15, 2010 22:50:42 GMT 2
Steve oli täiesti laskunud oma mõttemaailmasse. Homme tuleb uus kraam, saab selle müüdud, siis on tal paar tööotsa ning ta näeb oma kõige suurimat vaenalast. Aga need tööotsad ei tulnud üldse nii kiiresti kui ta lootis. Kuuldes järsku Denisse häält võpatas noormees kergelt ning vaatas tütarlapse poole, kes tema käest äravõetud küpsist mälus. Steven naeratas tütarlapsele öeldes: "Tundub, et me peame siis koos võõrutusravile minema võimis?". Noormees võttis välja pakist järgmise küpsise ning hammustas sellest ühe ampsu. Seejärel lükkas ta ülejäänud paki Deni poole. "Näe söödik, võta ka üks amps,"teatas ta turtsatades. "Muide, mis siin hakkab mingi telepaatia toimuma, et me ärkame mitmendat korda samal ajal või?"päris noormees huviga neiu siluetti poole vaadates ise võttes samal ajal ühte lonksu piima võttes ja klaasi lauale panne.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 15, 2010 22:58:09 GMT 2
Nähes, et noormees oli ilmselgelt olnud omas maailmas, muigas Deniss veidikene lõbusalt ning toetas enda käed vastu laua pinda, tõstes ennast sellele istuma, silmad Stevenilt lahkumata. "Võimalik," arvas tüdruk noogutades, selle võõrutusravi jutu peale, võttes nüüd enda poole pööratud pakist veel ühe küpsise ning hammustas sellest krõbiseva tükikese. Šokolaadiküpsised olid ääretult maitsvad asjad.
"Ma ei tea, kas ma just pean sinu illusiooni lõhkuma," sõnas neidis aeglaselt, enda pead veidikene viltu kallutades ning lõpetas, enda jutule pausikest tehes, pooleli oleva küpsisega, "Aga ma polegi tegelikkuses magama jäänud. Seega ei ole me teineteisest mõjutatud. Muidugi on võimalus see, et s i n a oled m i n u s t mõjutatud, kuna kahel korral, kui mina olen ärkvel olnud, oled sa ennast üles ajanud." Nende sõnade ajal libises üle Irene näo kaval ilme. Seegi oli ju võimalus.[/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 15, 2010 23:07:19 GMT 2
Kui Deniss lauale maandus ning veel küpsise võttis, haaras noormees selle seekord tütarlapse käest ära ning lausus: "Kuule, sa ei tohi neid niimoodi süüa, muidu järgmine kord kui lauale potsatad, läheb veel see kruvidest lahti ja lõhud mööbli ära!" kusjuures noormehe hääletoon kõlas tõsisena. Mõne hetke pärast hammustas ta pool küpsisest ning lükkas ülejäänud osa Deni kätte tagasi. Tütarlapse teooria peale kergitas noormees kulmu: "Kui ma oleksin sinust mõjutatud, siis sina peaksid olema see ajend, mis minu luupainajaid põhjustab," ja lükkas käe Deni juustesse, neid sassi ajades. "Vot, nüüd näed sa ööinimese moodi väja kah. Muidu olid nagu mingi tibikarjane," ütles noormees tütarlapsele ning eemaldas käe seejärel.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 15, 2010 23:14:05 GMT 2
"Äh, ise pakkusid ju," teatas Deniss, veidikene solvunult huuli torutades, kui tema käest küpsis ära napsati. See polnud üldse aus. Noormees ise oli talle ampsu lubanud ning nüüd keelas süüa. Sellel hetkel, kui ta oma huuli torutas, läksid tal ka automaatselt silmad kergelt kissi ning tagajärjeks oli ühe jonnaka jõnglase näoilme. Kuid kui ta enda küpsise tagasi sai, pistis ta selle ruttu suhu, et noormees seda uuesti ära võtta ei saaks, kui juhuslikult meelt muutma peaks.
"Võib-olla olengi. Sa ei teadnud, et ma sooritan õhtuti vannitoas rituaale kanavere, sinu juuksekarvade, peegli ja küünlaleegiga, sulle igasuguseid asju pähe toppides?" küsis tüdruk muiates, turtsatades siis, kui Steve tema juukseid sassi ajas. "Tibikarjane?" kordas ta kulme kergitades, noormehe piimaklaasi võttes ning olles sealt pisikese lonksukese võtnud, seda tagasi lauale asetades, samal ajal kui käsi järgmise küpsise järele läks.[/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 15, 2010 23:24:38 GMT 2
Muidugi Denissi torus huulte solvunud näoilmet ei suutnud vist küll mitte keegi järgi teha, see oli põhimõtteliselt priceless. Kuuldes tütarlapse ironiseeritud rituaalide juttu, hakkas noormees lõbusalt naerma: "Kuule, aga mul on üldse sinu voodonukk sahtlipõhjas ja värki, niiet pole siin midagi," teatas ta tähtsalt. Kui Deni tema käest piimaklaasi ära võttis kortsutas noormees kulme ning lasi alahuulel alla vajuda. See nägi välja, nagu talt oleks väiksena ära võetud pulgakomm ja ta on väga kurb. "Toiduvaras!"hüüdis ta solvunult ning torkas tütarlapsele sõrmega ribidesse õrnalt.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 16, 2010 19:36:15 GMT 2
"Sellisel juhul on mu vahele esinev niisama tõmblemine täiestitavaline?" küsis Deniss kulme kergitades ning naeratas siis, näole osavalt kergendunud ilmet manades: "Jumal tänatud!"
Tüdruk libistas kergelt keelega üle ülahuule, teades, et nagu alati, suutis ta kindlasti ka seekord endale piimavuntsid tekitada. Seega oli selline liigutus keelega täiesti tavaline, kuid mingil määral ka noormehe sõnadega kokku minnes täiesti asjakohane.
Kui aga järgmisel hetkel Steve teda ribidesse torkas, kostus üle neidise huulte piiksatus ning ta surus automaatselt käsivarred vastu külgi, tõmmates pea õlgadevahele, veidikene etteheitvalt noormehele otsa vaadates. Ta kartis kõdi ja Steven teadis seda.
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 16, 2010 20:45:13 GMT 2
Tütarlapse küsimuse peale Steven noogutas. Muidugi tavaline, mõtles ta endamisi. Kui ta nägi Denissi piimavuntse hakkas Steven lõbusalt naerma. "Kas meie toasildil peaks su nime vahetama mr. Lestrangeks? "küsis noormees ning hammustas oma alahuulde. Kui Deni tema torke peale piiksatas nagu väike hiir ning end kokku tõmbas tõstis noormees allaandvalt käed ülesse ja ütles: "Okei, ei piina ei piina.." ütles ta kutsikasilmi tehes ning käed lauale pannes ise Denile otsa passides.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 16, 2010 20:52:09 GMT 2
Irene lõdvendas enda käed, seirates veel hetke kahtlevalt noormeest, enne kui ta enda pea õlgade vahelt tõstis ning kaela välja sirutas, lastes ennast nüüd jälle rahulikult lõdvaks, kui Steveni poolt ei paistnud kohe rünnakut tulevat. Siiski olid tüdruku mõtted rünnaku ootusele meelestatud. Kunagi ei võinud ju teada...
"Oh, olid ajad, mil vuntsidega naisi peeti heaks endeks," rääkis Deniss heietavalt, noormehe klaasist veel ühe lonksu võttes, seekord piimavuntse meelega alles jättes, "ning iluideaaliks."
Muidugi polnud ta tegelikkuses päriselt kuulnud, et nii oleks olnud, kuid kui asjasse on segatud inimkond ning tema muutlikud meeled, siis oli kõik võimalik, seega ei saanud ka tema jutu tõesuses kahelda. Kunagi, kusagil, kindlasti![/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 16, 2010 20:59:47 GMT 2
"No kuidas võtta. Kunagi olid karvased neadertalassed ka iluideaaliks või hoopis paljas keha.Kuid see ei tähenda kohe, et ma endale karvu külge kleepima hakkan või end paljaks tõmban ning nudistina ringi käin. Võimis?" rääkis noormees kätt lauale toetades ning natukene sellega vajudes. "Pealegi minu teada on tavaliselt vuntsid mustad või pruunid, aga kuna sul valged, et äkki hakkad vanaks jääma?"küsis noormees kavalalt naeratades ning võttis järjekordse küpsise murdes seal väikse tüki ning endale suhu pistes.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 17, 2010 22:28:26 GMT 2
Deniss muigas sääraste paraleelide peale, mis noormees selle näite alusel tõmbas, kuid sellegi poolest ei kaotanud ta piimavuntse. "Noo, aga miks mitte?" uuris tütarlaps kavalalt üht kulmu kergitades, oodates nüüd, mis Stevenil selle peale kosta on.
Kuuldes kommentaari selle kohta, kas ta hakkab vanaks jääma, turtsatas neidis vaikselt ning kehitas õlgu. "Võimalik. 20 aastat juba seljataga ju. Kümme veel ja olen kääpas, veel üks kakskümmend ning täitsa muld juba," rääkis Deni, huuli veidike torru ajades, silmad mõtisklevalt pimedas ruumis kaugusesse vaatamas, tänavavalgustuste kumas säramas.[/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 17, 2010 22:34:59 GMT 2
Steven kuulas tütarlapse teksti ning hakkas naerma. "Ei no selge, jõuludeks siis on sulle kink olemas: kõndimiskepp ning magniear võib-olla kui raha rohkem saad selle seljaasjanudse ka veel!"teatas noormees ning muigas seejärel. Üks hetk krapsas Steven püsti ning võttis köögi kapipealt salvrätiku paki. Sealt ühe välja tõmmanud, istus ta tagasi oma kohale, nagu midagi poleks juhtunud. Sel hetkel, kui Deni kaugustesse vaatas võttis noormees salvrätiku kätte ning tõmbas sellega tütarlapse piimavuntsid ära. "Vot nii, kohe 20 aastat noorem, nagu väike beebi! Minu iluoperatsioonid teevad lausa imet,"rääkis noormees uhkusega ning tegi naljaka näo pähe. Salvrätiku viskas ta teiselpool tuba asuvasse prügikasti. "Ja bingo!" kõlas noormehe suust, kui ta vise täpselt prükkarit tabas. "Muide, niimoodi pidevalt huuli torutades jäävad kortsud! Tead, ma ei jaksa sulle koguaeg kalleid vananemisvastaseid kreeme osta, minu rahakassa on juba purukslöödud ja tühi," kurtis noormees ning lasi alahuule alla, nagu oleks ta tõsiselt kurb. Tal polnud aimugi kust tal selline iba tuli, aga see juhtus alati, kui tal oli lõbus ning eriti kui Deniss oli tema läheduses.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 17, 2010 22:45:53 GMT 2
"Ja kunagi olid ajad, kui mind ootas jõulupäeva hommikul üllatus. Sa rikud ka kõik ära," teatas Deniss ohkega, nagu langeks ta tõelisesse masendusse. Tõde oli see, et nad käitusid seal praegult mingil määral oma lollitamise ja näitlemisega nagu kaks teismelist, kes igavusest nokkavad, kuid sellised nad juba kord olid.
Kui Steven tema piimavuntsid kaotas ning sellele kommentaari veel järgi kuuldavale tõi, muigas tüdruk lõbusalt. "Djadja, opa!" kilkas ta vaikselt, enda jalgu kõigutades ning käsi laiali ajades, suuri silmi pähe ajades. Järgmisel hetkel Deni aga naeris vaikselt ja toetas enda käed tagasi laua pinnale.
"Ütle nüüd, et ma ei ole armas, kui ma nii teen," sõnas Irene, huuli taaskord torru ajades.[/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 17, 2010 22:59:40 GMT 2
Noormees vaatas tütarlast, kes jälle oma huuli torru ajas. "Jajahm, hetkel küll, aga vot varsti on see kõik kortsus ja meenutab minu vanavanaema!" ütles noormees lõbusalt ning torutas samuti huuli. "Mõtle, kui me oleks 80 tunduks see normaalne, kui sul on 800 kortsu näos ja mingi huuled torus täiesti krussis. Väkk, kuidas vanad inimesed oma musimopse kannatavad? Sama hästi võiks endale juba kortsus koera võtta ja temaga mingi öö läbi musitada," rääkis noormees mõtlikult. Seejärel lasi oma suu lõdvaks ning tõstis kulmu. "Ei nojah, öösiti ülevalolemine mõjub ajudele päris rusuvalt,"teatas noormees lõbusalt turtsatades. "Hea, et ma veel unes ei räägi ega ei kõnni. Noh vähemalt loodan, et ma seda ei tee, sest muidu tuleks sellist totrust välja, et ise ka ei usu,"lausus ta mõtlikult. "Eriti veel kui sa end photoshopid 80 aastaseks ning teed ilulõikusi," ütles ta lõpetuseks. Tal polnud aimugi, kuidas see iba pidi kokku jooksma, kuid teadis, et küll Deni sellest aru saab.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 17, 2010 23:11:41 GMT 2
"No ma siis ei tee niimoodi," sõnas Deniss ning tema hääles kõlas veidikene torisev toon, kui ta enda käed kõhul risti surus ja vaid viivuks veel alahuult prunditas, enne kui suu lõdvaks lasi. Mida oli üllataval komber vägagi raske teha.
"Mulle shar-pei'd meeldivad," teadvustas tütarlaps siis korraga tähtsalt, noormehe jutule vahele pistes, kui too kortsus koeri mainis. Nad olid ju nii armsad, kuidas need ei saanud mitte meeldida? Muidugi oli Teddy mitmel moel armsam, aga shar-pei'd tundusid kuidagi sellised ihaldusväärsed armsad kortsupallid.
"Ei räägi või? Pidevalt sonid midagi ju. Kohutav lausa, milline lobamokk sa oled, kui magad. Täiesti absurd," rääkis Irene, kulmud õrnalt tõstatatud, kui ta muigega noormeest silmitses, oma asukohast ülevalt alla.[/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 17, 2010 23:18:20 GMT 2
Sharpei jutu peale vaatas noormees kaugusesse aknast välja, kuidas tänavatulede saatel mitte ühtegi hinge tänaval ei liikunud, vaid paar lehte tuules tiirlesid. "Tead, aga ma tegelikult olen väga õnnelik, et ma õigel ajal loomavarjupaika sattusin ja pisikese ning kaitsetu Teddy endale igapäevaseks seltsiliseks sain, kuna tema on ikka kõige truum sõber," rääkis noormees ning naeratas, see naeratus tuli tal seekord kuskilt südamepõhjast, kuna tal meenus ta vend, kes kunagist tahtnud endale ka koera. Seejärel keeras ta pilgu Denile. "Mina ja sonin? Noor daam, mida te ometigi kõnelete!" küsis noormees sellise pedagoogi tooniga. "Ei okei, mul polnud aimugi, et ma räägin unes, aga mida ma siis sonin kah?" küsis noormees uudishimulikult tütarlast vaadates.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 17, 2010 23:24:09 GMT 2
"Jaa, Teddy on armas. Ma meeldin talle," teatas Deniss uhkelt, nina veidikene püsti ajades ning kergelt naeratades. See segavereline kutsikas oli tõepoolest ääretult armas, kuigi vahel öösiti võis tema kutsikahingeõhk ootamatult üles ajada küll, eriti kuna kutsikas oli üsna lähedal Steveni voodile, mis oli Denissi voodi kõrval. Kolmandal ööl oli Deniss üsna suure shokiga üles ärganud, kui ta midagi märga vastu enda nägu tundis - kutsika nina nimelt.
"Oh, seda ja teist. Aga ma arvan, et sa tegelikkuses ei taha teada," sõnas näitsik, sellise möödaminnes tooniga, kuid naeratas siis kavalalt, oma silmi noormehele suunates. [/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 17, 2010 23:29:55 GMT 2
Kuuldes tütarlapse kommentaari Teddy kohta noormees hakkas naerma. "Jah, aga ära oma nina liiga püsti aja, kuna ma pole veel teda kellegi peale urisemas näinud. Ta on nii sõbralik koer, et läheb iga juurde. Kuigi kui aus olla tajub ta sind vist teise peremehena, kuna kui ma olen öösiti tulnud ja mind pole päev olnud, siis millegi pärast magab ta alati just kas minu või sinu voodis, mitte Marcuse ega Soare voodis eksole. Niiet sa vist tõesti meeldid talle," teatas noormees ning kratsis korraks oma põske. Ega polnud saladus, et tegelikult jäi noormehele vahel tunne, et Teddy on väga kiindunud Denisse. Noh ikka nii palju, kui kutsikas seda teha saab.
Tütarlapse möödaminnavat tooni ära tundes jäi noormees midagi kriipima. Mida Deni mõtles nende sõnadega. Tal polnud aimugi, mida ta võis öösel rääkida. Kord kui olid halvad unenäod või head, kõik olid väga omapärased ning mis taustaräpp talle ka öösel pähe ei tulnud ei olnud see nähtavalt midagi väga head. "You got my attention. No talk please,"ütles noormees uudishimuliklt Denit piideldes.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 17, 2010 23:39:01 GMT 2
"Okei, ma ei aja siis nii püsti. Aga ma olen meelitatud, kuigii.. see võib tulevikus probleemiks osutuda, kui ta suuremaks kasvab. Mis siis saab, kui ta mind rohkem kuulab, kui sind?" küsis Deniss kulme kergitades. Tõde ju, et see võis probleemiks kujuneda. Eriti, kuna praegult olid nad ühika noored, kui ülikooli lõpetavad kunagi ning eriteed lähevad, siis peab Teddy hakkama saama ilma tüdrukuta. Või pigem peab Steve Teddyga hakkama saama, sest ei saanud ju garanteerida, et koera jaoks noormehe sõna nii palju maksaks, kui tõepoolest juhtuks nii, et ta Deni't rohkem kuulab.
Noormehe ilme peale sonimise jutu kohta, muigas Irene paratamatult. "Noo, vahel sonid sa niisama midagi mereanni pitsast või pandakarudest. Mõnikord pomised sa midagi selle kohta, et "tema ei meeldi mulle, ta on karvane" või midagi sellist. Või siis sellele vastupidist. Ja on kordi, kui sa lihtsalt inimeste nimesid sonid," rääkis Deniss, Stevenit jälgides, näol muie püsimas.[/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 17, 2010 23:45:14 GMT 2
Steven kehitas õlgu selle peale, et mis siis saab, kui Teddy kuulab Denit rohkem kui noormeest. "Siis peab koos korteri hankima,"teatas noormees muiates ning seejärel lõbusalt turtsatades. Tegelikult nii hull see kõik ka ei olnud, kuna Teddy ikka kuulas Stevenit ka päris hästi, eriti kui noormees temaga mängles ja kui ta pahandust oli teinud, siis tuli kohe Teddy ta voodile keeras selili ja tegi kutsikasilmi. See oli tunnusmärk, et ta oli millegagi hakkama saanud.
Noormees kergitas kulmu, kui kuulis Deni teksti, kuna see nüüd küll ei kõlanud Steveni unenägude moodi. LÕpuks hakkas ta lihtsalt naerma. "Ma pole ainuke patuoinas. Sa sonid ka. Aegajalt sa räägid kaisukarudest, poiste roosadest siidistest bokseritest ning pulgakommides. Noh ja vahest harva rõvedatest putukatest ning ämblikutest. Ja sa karjud mõnikord ära tee! Ma pakun siis, kui sa näed unes kõdistamist,"rääkis noormees ning muigas samuti. Noh, ega nad mõlemad kõige normaalsemad ei olnud, vahet polnud kas unes või ärkvel.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 17, 2010 23:52:02 GMT 2
"Ja kui see juhtuma peaks, on minul omad tingimused. Esiteks - sina pesed ise oma pesu," teatas Deniss naeratades, enda jalgu endiselt õrnalt kõigutades. Laud ei olnud küll teabmis kõrge, kuid tütarlaps oli üsna lühikest kasvu, seega oli täiesti loogiline, et need vastu maad ei ulatunud. Mitte mingi valemiga.
"Jaa, tavaliselt oled sina see, kes mind tormentiseerib ribidesse torkimisega," teatas Irene, mittemidagi tagasi ajamata. Tema teadis väga hästi, et ta unes rääkis. See oli nii olnud juba väikesest saati ning isa eest oli minevikus olnud raske midagi salajas hoida, kuna tavaliselt lobises ta kõik unes välja. See oli üks ebameeldiv fakt tema juures, mis tõttu paluski ta, et teised talle oma saladusi ei avaldaks. Kes teab, kes neid kuulda võis.
Neidis tõstis üle käe ning toksas nimetissõrmega kergelt vastu Steveni ninaotsa, justkui toonitades seda, et ta rääkis justnimelt temast, sellest noormehest siin, mitte kellestki teisest.[/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 17, 2010 23:58:23 GMT 2
Kui Deniss oma näpu Steveni ninaotsale torkas ning talle otsa vaatas hakkas noormees naerma. Steven ajas oma kaks silma korra kõõrdi, üritades vaadata nina keskel asuvat nimetissõrme. Seejärel pööras ta pilgu Denile, kavalt näoilmet näol hoides. "Ahah, niiet sa just tunnistasid, et sa näed mind unes. Nice, Deni. Mis saladused täna öösel siis veel välja tulevad, ah?"küsis noormees muiates. "Äkki sellepärast Teddy sinu juurde tulebki, et üritab mind sinuga armukadedaks teha?" küsis noormees lõbusat alatooni säilitades ning võttes tüdruku käe õrnalt enda ninalt ära ja torkas selle hoopis tütarlapse ninale.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 18, 2010 0:03:42 GMT 2
Deniss naeris vaikselt, kui noormees silmad kõõrdi ajas ning pilgutas siis süütult silmi Steveni järgnevate sõnade peale. Noo, ta nägi paljusid inimesi unes, peale Steveni. Pole ju nii, et tema unenägudes ainult Steve armee ringi kõnnib. Selle mõtte üritas tüdruk võimalikult ruttu peast tõrjuda, kuna tema silme ette kerkis juba pilt sadadest Steve nägudega kujudest. Liiga creepy.
Ta avas suu, et midagi öelda, kuid korraga lõi tema nägu särama. "Ha!" kostus üle tema huulte, võib-olla veidike liiga valjult. "Sa just tunnistasid, et sa oled armukade," teatas Deni, häält veidike tasandades, näol muigvel ilme. [/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 18, 2010 0:09:16 GMT 2
Tütarlapse teate peale raputas noormees pead. "Ära kujuta endale ette, noor preili. Ma ütlesin, et äkki ta üritan armukadedaks teha, aga mitte et ma ei ole armukade," ütles noormees leebelt. Tegelikult ei olnud ta selle peale kordagi mõtlema hakanud. "Või siis tagurpidi, kes teab, äkki ta üritab hoopis sind minuga armukadedaks teha...hmm, oota, that makes no sense. Okei, mai tea, Teddy mõtlemine on nii ainulaadne, et ma ei jõua sellele järgi," lausus noormees lõbusalt ning vaatas Denissi. "Kus mõni on täna ekstaasis,"ütles noormees turtsatades. "Noh, ma loodan, et homme ei pea ma meie ühika rõhul nägema terve rodu sinu pestud pesu. Mul läheb vaatepilt kirjuks, kui seal ainult roosa pesu vedeleb," teatas noormees lõbusalt. Ei jah, see ju ei kõlanud üldse nagu ta oleks aeg-ajalt tütarlast jälginud eksole? Praegu oleks pidanud peaga vastu lauda taguma, aga Deni jäi ette. Misasja ta oma suust välja ajas. Hetkel võis temast jääda mulje, et ta näiteks öösiti vaatab, kuidas Deni riideid vahetab ja see ei kõlanud hästi. UPS.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 18, 2010 0:14:27 GMT 2
Järgnevate sõnade peale ei kadunud lõbustatud sära Denissi näolt, vaid süvenes. "Topelt eitus muudab lause jaatavaks. Vahele jäid," teatas tütarlaps naerdes. Mitte ja ei ühes lauses muutsid tõesti asja positiivseks, kaks negatiivset on ju kaks kriipsu ja kaks kriipsu on pluss. Tavaliselt jättis selline lauseehitus inimesest kas hooletu või närvilise mulje.
"Roosa pesu?" kordas näitsik kulme kergitades, veidikene ettepoole kummardudes, pead viltu kallutades, nägu korraga kergelt üllatunud. Nagu mida..?[/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 18, 2010 0:40:30 GMT 2
Steven jälgis tütarlast, kellel paistis väga lõbus olevat. Ta nagu meelega üritas noormehe lauseid käänata ja väänutada, et need paistaksid täiesti teise külje alt. "Mis ajast meil lausemoodustus matemaatikaga ja liitmise ning lahutamisega seotud on?" küsis noormees lõbusalt turtsatades ning kulmu kergitades. "Hea küsimus, miks sa mu sõnu kallutad, Deni?" päris noormees uudishimuliku nägu manades ning tütarlapse juukseid hetkeks sasides. Seejärel asetas ta oma näpu tüdruku särgil asuvale täpile. See oli nagu hoiatus, et kui praegu ausat vastust ei tule hakkab kõdistamine peale. "Ma ei tea, mis roosa pesu juttu ma ajan," ütles noormees köhatades ning tehes nägu, et mingit sellist asja ta polnud öelnud.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 18, 2010 0:46:06 GMT 2
"Kas sa pole kunagi lauseehitust õppinud, Steve? Luba ma valgustan sind sellisel juhul. Topelt eitus muudabki lause jaatavaks," selgitas Deniss naeratades, tundes ennast nagu korraga ääretult targana. See oli tõsi. Üks põhilisi vigu ka tegelikkuses, mida inimesed võisid kippuda tavakõnes tegema, kuid mille kallal oli hea norida. Eriti just sellel juhusel. "Sa ise andsid põhjust," teatas näitsik lihtsalt, hammustades endale süütult alahuulde, olles samas juba valmis pead õlgade vahele tõmbama, kui Steve peaks tõesti kõdistama hakkama.
Roosa pesu jutu tagasi ajamise peale Irene vaid muigas.[/color]
|
|
|
|
Post by Steven de Remessy on Nov 18, 2010 0:52:29 GMT 2
Steven hakkas ainult tütarlapse jutu peale naerma ning võttis pakist viimase küpsise ja pistis selle Denissile suhu. "Targad lapsed on liiga palju putru söönud ja liiga vähe küpsist! " Teatas Steve tähtsalt ning viskas seejärel ka küpsisepaki ära. "Ja kaltsiumiga ei ole sul ka probleeme, naeratus säravvalge, niiet see tuleks ka ära hävitada!" ütles noormees viimase lonksu piima võttes ning seejärel klaasi ära pestes. "Ja sulle teadmiseks, kui ma oleks sulle andnud põhjust, ei räägiks me enam sellest siin," lausus noormees kavalalt naeratades ning jõllitas Denissi püsti seises. Sellel lausel ei pidanudki kergelt võetavat mõtet olema ning sellest oli raskem aru saada, kui ülejäänust Steveni jutust. Aga vot seda just noormees ootaski.
|
|
|
|
Post by Deniss Lestrange on Nov 18, 2010 1:01:38 GMT 2
See oli üsna ootamatu, kui tal korraga küpsist suu täis oli, kuid vastu puiklemata hakkas Deniss koheselt mäluma. Need shokolaadi tükkidega küpsised olid vaieldamatult parimad. Kuid nähes, kuidas piim ära joodi, oli Deni veidikene pettunud viivuks, kuigi pidi tunnistama, et enamiku sellest oli niikuinii neidise poolt ära joodud, seega ei saanud seda Stevele keelata. Ja ka tüdruku suu oli endiselt täis.
Viimane noormehe lausetest ajas Denissil aga juhtme kokku ning ta võttis aega veelgi mälumisega, et võita endale aega, enne kui talle selle lause olemus kohale jõudis, vist. "Eiei, minugi poolest võime selle teema sinna paika jätta. Tuled minuga rõdule?" sõnas Irene lihtsalt, ennast laualt alla libistades ning köögi teise ukse poole noogutades, kust rõdule pääses. Seal oli kindlasti praegusel ajahetkel jahe, kuid neidis tahtis suitsul ära käia.
"Aga tegelikkuses. Kumma peale sa siis armukade oled? Teddy või minu?" küsis Deni naeratades, kulme kergitades Steve poole vaadates. See oli siiski lõbusalt huvitav teema.[/color]
|
|
