The afternoon.

[Maya Alex Zone]

Ilm oli päikseline, kuid pilved katsid siiski taevast. Kell oli umbes viis või kuus. Maya oli ülikoolist ära tulnud, et jalutada, sest tema loengud olid lõppenud ja korpotatsiooni kokkusaamist täna ei toimunud, seega oli tal pärastlõuna vaba. Hea ilma tõttu kasutas ta seda aega värskes õhus olemiseks.
Mänguväljak oli üsna täis ning naervad lapsid jooksid lingi, kuhjasid liivast losse ja lasid liumäest alla. Mayal oli tuju suhteliselt hea, mis tähendas seda, et jooksvad lapsed teda ei häirinud. Nurk, kus olid kiiged, oli millegipärast tühi. Seepärast sammus neiu sinna ja istus kiigele, vaadeldes kaugusesse.

[Steven de Remessy]

Steven oli just oma ühe tööotsa ära lõpetanud ning hakkas tagasi liikuma linnast ühika poole. Noormees oli tegelikult üsna kurnatud, või noh, ta ei viicinud kiiresti liikuda. Kõndides mööda vana tuntud mänguväljakust, sõitis talle järsku otsa üks väike poiss rulaga. Steven ei saanud õnneks eriti haiget, aga see umbes 6-aastane poiss oli küll nutu äärel. Noormees ulatas väiksele sõbrale käe ning aitas ta püsti. Kriimustusi poisil polnud, seega teatas Steven talle ainult, et ta järgmine kord ette vaataks ning naeratas.

[Maya Alex Zone]

Maya silmitses liivast maapinda, lükates jalgadega kergelt hoogu. Päike oli pilvede tagant välja tulnud ja paistis nüüd tüdrukule otse peale, sundides teda jakki ära võtma. Jätnud selle kiige äärele, kuulis ta äkitselt eemal nuttu, mis üldisest naerukajast erines ning ta tõstis pilgu, et uudishimust nutja üles leida. Eemal silmas ta umbes kuueaastast poissi, kes rulalt kukkunud oli. Sealjuures märkas ta ka poissi aitavat noormeest, kes välimusest pisut tuttav tundus. Maya oletas, et ta oli noorukit ülikoolis loengutes näinud.

[Steven de Remessy]

Steven otsis oma taskuid läbi ning leidis sealt kunagi ammu toakaaslase poolt antud pulgakommi. Noormees võttis selle välja ning ulatas pisikesele poisile. Näe võta, see on väike magus törts kannatuste peale. Kuna väike poiss rahunes maha, ajas Steven end sirgu ning pööras pilgu lapsi täis mänguväljakule. Muidugi esimese asjana oleks ta läinud kiikedel, kuna see oli ta lemmikkoht, kuid kahest kiigust oli üks juba kinni. Olenemata sellest läks noormees kiige poole ning vajus seejärel kiigele tehes endale õrna hoo. Kõrval istuvat tütarlast vaadates jäi ta mõtlema. See tüdruk oli talle kuskilt tuttav, aga kust. "Khm, vabanda, aga kas ma olen sind kuskil kohanud?" päris noormees naeratades võõralt neiult.

[Maya Alex Zone]

Maya tõmbas taskust telefoni välja ja silmitses elektroonilisi numbreid. 16.53. Õhtuni veel aega oli. Tüdruk hingas sügavalt sisse ja suunas pilgu taevasse, kus valged pilved aeglaselt edasi liikusid. Ta kaalus hetkeks silmade sulgemist, aga arvestades seda, et ta oli keskkonnas, kus viibis palju lapsi, kelle käsutuses olid nii liiv kui plastmassist mänguasjad, otsustas ta pigem olukorrast teadlikuks jääda. Kõike võib juhtuda.
Kui enne eemalnähtud noormees tema kõrvale kiigele istus, muigas Maya kergelt ja seiras vaikides liumäel siblivaid lapsi. Kuni poiss talle küsimuse esitas. "Ma arvan küll. Kas sa käid Cambridge'i ülikoolis?" küsis ta pilku hetkeks noorukile pöörates.